Eesti – puhas õhk või kujutame ette?

Septembri alguses, täpsemini 7. septembril oli rahvusvaheline puhta õhu päev. Ma ei ole just väga suur ülemaailmsete “pühade/tähtpäevade” austaja olnud, kuid kui valdkond on südamelähedane, asjaajamised viivad sinnapaika, siis ikka uurin lähemalt ja jagan teadasaanut enda lähedastega.

Olles Lõuna-Eestist maalt pärit, olen harjunud värske “maa”-õhuga ja sellega, et nina nuusates tolmu salvräti peal ei näe. Kui just kartulitevõtu aeg või pahtledamine käimas ole. Tallinna kolides märkasin peatselt, kuidas jalgsi kooli käies või kustahes linna peal jalutades, tekkis koju jõudes koheselt tahtmine nägu puhtaks pesta. Ma lihtsalt tundsin, kuidas nahk näol oleks olnud justkui “raskem” ja mingi ebameeldiva mustuse kihi all. Muidugi üksnes autoga liiklejate jaoks see kogemus selline ei ole, ent minu näopuhastuslapp oli alati peaaegu üleni hall peale näo puhastamist.

Teemaga tekib mul mitmed mõtteid, millele proovin siinse arutelu ja lühiuuringu käigus vastuse leida

• Millega õhu puhtust võrreldakse? Mida defineeritakse “puhta õhuna”?
• Olen ju ise Tallinnas elanud ja vahepeal aknalaualt koguni 2 x päevas tänavatolmu pühkinud – mis õhupuhtusest me räägime?
• Milline on seis ülejäänud maailmas?

Kodus viibides hoian peamiselt vähemalt ühe akna avatuna või tuulutuse peal, et õhk liiguks ja nii kuuleb hommikul ärgates lindude laulugi tuppa. Liivalaia tänaval elades avastasin end valiku eest: pühi 2-3 x päevas aknalaudu ja põrandat, pese rohkem voodikatet ja tasapindu või hoia aken kinni, sest tänavatolm tuleb isegi õhutuse peal olevast aknast väga hästi läbi. Nii oli iga päeva lõpuks valge aknalaud helehallist tumedam ja puitpõrandale oli juba aastatega tumedam laik tekkinud. Kas see ongi Tallinna puhas õhk? Või mõõdetakse seda puhtust valitud “rohelistes” kohtades?

Siinkohal kindlasti pean mainima, et olen aastate jooksul korduvalt enda sõnu söönud, avastades taas uue väga rohelise pargi Tallinnas. Neid on suuremaid ja väiksemaid kuid neid on tõesti rohkem, kui oskasin varem arvata ja esmapilgul Tallinnas külas käies oli tundunud. Seega lause “Tallinn on maju ja inimesi täis, loodust on siin vähe” ei vasta enam minu kogemuse ja nähtu põhjal tõele. Ja siit ka järeldus-mõte: kas roheliste parkide olemasolu pole just mitte see, mis aitab õhu puhtuse säilimisele kaasa?

Kindlasti. Tallinna puhul aga mängib tõenäolisemalt olulisemat rolli hoopis mere ligidalolek. Mis nähtused ja tegevused õhu puhtana hoiavad, jäävad teadlaste vastata, küll aga toon järgnevalt välja, mille abil siis õhu puhtust välja selgitatakse:

Kuidas määratakse õhu puhtust?

WHO ehk Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul peeti 2022.aastal õhusaastet üheks suurimaks terviseriskide ja iga-aastaselt pea 7 mln inimsurma põhjustajaks kogu maailmas. Õhusaaste all peetakse silmas saastunud peenosakesi vabas õhus, mis sisse hingates inimese organismi satuvad. Mõõdetavaid osakesi on erinevaid, ent peamiselt leiab nende seas järgmised:

• vääveldioksiid SO2
• Must süsinik BC
• süsinikoksiid CO2
• osoon O3
• lämmastikdioksiid NO2
• vesiniksulfiid H2S (nt Tallinna Maardu seirejaam)
• lenduvad orgaanilised ühendid NMHC
• Peened osakesed PM10
• Eriti peened osakesed PM2.5

See, kui palju ehk mis koguses neid saasteallikaid õhus leidub, annab ka reitingu, mille abil õhusaastumist hinnatakse. Peamised õhusaaste põhjustajad on tööstus (tööstusjaamad, -hooned), transpordivahendid, söeelektrijaamad ja majapidamises kasutatavad tahkekütused.

Eesti eri paikade õhusaastumist saab kontrollida ohuseire.ee veebis. Esmapilgul tundub kõik väga positiivne: peaaegu kõik lipukesed on rohelised. Ainsad alla keskmise tulemuse annavad Tallinna Maardu seirejaam ning Narva lähedal Sinimäe seirejaam. Kuna piirkondades on palju tööstushooneid, mis korstnate ja muu tootmisega heitgaase ja saastunud osakesi õhku lasevad, on tulemus loogiline ja mitte väga imekspandav.

Olen ise elanud Liivalaia tänaval ja seetõttu huvitas ennast rohkem just sealne seirejaama graafik. Huvitaval kombel tõusis just puhta õhu päeval Liivalaia vääveldioksiini kogus viimaste nädalate kõrgemale tasemele ent muus osas näivad kõik mõõdetavad osakesed olema üldiselt madalal tasemel ilma suuremate muutusteta. Olles siiski ise kogenud kuivõrd must sel tänaval elada on, tekitab seirejaama tulemus küsimusi – kust täpsemalt analüüse võetakse ja miks mitte tänava/trassi kõige reostatumast kohast, et õhu puhtuse reaalset olukorda kajastada?

See kahjuks meie vastata ega määrata ei ole, kuid võib olla on hea näide sellest, et uuringuid ja analüüse võidakse küll teha, ent igal indiviidil peaks alati säilima kriitiline meel – on suur vahe, kuidas mingeid uuringuid läbi viiakse, kuidas neid mõjutada võidakse, et saada mingi soovitud tulemus.

Õhureostus ülemaailmselt

Natukene statistikat:

WHO hinnangul sureb igal aastal umbes 7 miljonit inimest saastunud õhus leiduvate peenosakeste tõttu, mis põhjustavad selliseid haigusi nagu insult, südamehaigused, kopsuvähk, kroonilised obstruktiivsed kopsuhaigused ja hingamisteede infektsioonid, sealhulgas kopsupõletik.

2019. aastal oli ligi 4.2 miljonit enneaegset lootesurma õhusaastumise tagajärel tekkinud tervisekomplikatsioonide tõttu. allikas WHO

Väike kokkuvõte

• Puhast õhku määratakse erinevate saastunud peenosakeste sisalduse järgi õhus
• Puhas õhk ja puhta õhu olemasolu on vajalik elu jätkumiseks Maal
• Suurimad õhusaaste põhjustajad on tööstus, transport, söeelektrijaamad ja tahkekütused
• Eesti õhuseisund on hea, eriti võrreldes muu maailmaga

Aus olles, kadus sügavam huvi teema vastu kiirelt, sest peaasjalikult ongi minu jaoks küsitav, mis asukohtades õhusaastet mõõdetakse. Ja sageli, kahjuks, on selliste teemade suurem, riiklikul tasemel reklaamimise põhjus mingis uues peagi sätestatavas riiklikus maksus. Mõni võib olla küsib, et miks riiklik maks halb on, kui selle abiga õhk puhtam püsib – oleneb, mis selle rahaga tehakse.

Kui trammitee Tallinnas luuakse trajektoorile, mille abil turistide elu lihtsamaks tehakse, mitte tallinnlaste poolt kõige enam kasutatavatele trassidele, mis omakorda vähendaks Tallinnas autoga liiklejaid, siis on väga küsitav, mis eesmärgil otsuseid tehakse. Ka maakonnaliinide mitmekesisus ja tihedus ei ole piisav, et iga päev linna tööle sõitvad inimesed oma vajadused rahuldatud saaksid. Maal elamise kogemuse baasilt saan öelda, et isegi koolilapsele ei olnud need võimalused piisavad. Samas, võib olla ongi see meede, kuidas garanteerida lisa tuluallikas mistahes riigi rahakotis – maksusta midagi, mille asenduse jaoks ei ole lahendusi loodud, mistõttu on kõik teenuse kasutajad sunnitud selle eest ka maksma?

Selline sai see tänane postitus. Kui sa tead, mille järgi õhumõõtmispunkte valitakse, anna kommentaariumis teada kõigi lugejatega! Ja kui on soovi midagi muud teada anda või oma kogemust ja arvamust jagada, lisa julgelt kommentaar siia samasse! 🙂